Johannes Aavik keelest ja keeleuuendusest
„Keel – see on rahvuse vaim, ta hing, ta eluõhk, mille kustumisega ta olemasolu lõpeb.”
(Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted. Tartu: Istandik, 1924, lk 35)
◊ ◊ ◊
„Keele väärtusi tõstes tõstetakse seega ka rahvuse elujõudu ja vastupidavust võitluses olemasolu eest.”
(Keeleuuenduse äärmised võimalused. Tartu: Istandik, 1924, lk 7)
◊ ◊ ◊
„..keele kaudu omandatakse hulk valmis mõisteid ja ideid, ja kui mõningaist mõisteist, tundeist ja meeleoludestki teadlikud oleme, siis sageli vaid tänu neid tähendavaile sõnule. Et aga igas keeles on sõnu, millele muis keelis vasteid ei leidu, siis on ka mõisted ja tunded, mida need sõnad symboliseerivad, ainult asjaomaselle rahvale teadlikud ja selged. See keele omapärasus ja ainulaadsus ei ilmu mitte yksi sõnades, vaid ka, ja veel enam, ta grammatilises ehituses.”
(Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted. Tartu: Istandik, 1924, lk 34-35)
◊ ◊ ◊
„..koguni professoreile ja keeleteadlasile endile ei lubata Tartu Eesti Ylikooli väljaandeis (actades) tarvitada muud keelt kui ÕS-i oma!”
(Keele ametliku sundfikseerimise vastu. – Keelekultuur I. Tartu 1928-1929, lk 8)
◊ ◊ ◊
„Seep see viletsus ongi, et meil igal alal – riiklikus elus, tööstuse, kirjanduse- ja kunstivoolude ja pädagoogika alal ja nyyd ka keele alal orjalikult kopeeritakse ja matkitakse suurrahvaid. Puudub iseseisvam mõtlemine, sygavam tähelepanemine ja kaugemalle nägev pilk. Selle tagajärjel tehakse saatuslikke vigu, raskesti parandatavaid, kibedasti kättemaksvaid eksimusi.”
(Keele ametliku sundfikseerimise vastu. – Keelekultuur I. Tartu 1928-1929, lk 10)
◊ ◊ ◊
„Et võõras keel meid teadlikuks teeb meie oma puudustest, on ju loomulik. Peab midagi olema, millega võrrelda. Ilu on relatiivne.”
(Eesti õigekeelsuse ja keele ilu küsimus. – Eesti Kirjandus 1913, nr 11, lk 424)
◊ ◊ ◊
„Päälegi ei moodusta keele omapärasust mitte nii üksikud laensõnad, sest iga keel on teisilt laenand; igas kultuurkeeles on tuhandete laensõnu ja võõrsõnu. Ja mõni laensõna võib olla koguni väga hää ja otstarbekohane, ilma vähimatki kahjustamata keele rahvuslikku omapärasust. Palju tähtsam keele rahvusliku omapärasuse mõttes on keele foneetika, ta grammatiline ehitus, ta lausekonstruktsioonid, ta stiililaad.”
(Naiivne purism. – Päevaleht 15. aug 1930.)
◊ ◊ ◊
„Keel on tööriist. Nagu halva, puuduliku tööriistaga ainult jämedat, lihtsat tööd saab teha, kuna peenem töö ka peenemat ja täielikumat instrumenti nõuab, nii võib teatud mõtete ja meeleolude peensusi ainult nüansirikkama, paenduva ja enam väljaarenenud keelega ära ütelda.”
(Enam keele kultuuri. – Tallinna Teataja 1912, 12. märts)
◊ ◊ ◊
„..peaks vahet tegema objektiivse, erapooletuma teadusliku uurimise ja praktilise, loova keelekorralduse ja õigekeelsuse vahel. Esimest võib botaanika teadusega, teist aedniku kunstiga võrrelda.”
(Eesti õigekeelsuse ja keele ilu küsimus. – Eesti Kirjandus 1913, nr 11, lk 426)
◊ ◊ ◊
„Mis puutub prantsuse keelesse ja ühtlasi stiilisse – sest need on teataval määral lahutamatult üksteisega seotud – siis on see ühelt poolt lihtsam ja isegi vaesem kui inglise ja saksa, eriti vaesem abstraktsõnade poolest.”
(Mõtteid prantsuse keelest ja kultuurist. – Olion 1932, nr 5/6, lk 131)
◊ ◊ ◊
„Kuigi mõned teised suured kultuurkeeled on jõudnud prantsuse keele ületada oma moodsa praktilisvega, oma niiütelda tehniliste abinõude suurema küllusega ning otstarbekohasusega, püsib prantsuse keel ometi üha edasi isesuguse väärtusena ning stiili-ilu vahendina, mida ei või asendada ükski teine.”
(Mõtteid prantsuse keelest ja kultuurist. – Olion 1932, nr 5/6, lk 163)
◊ ◊ ◊
„Olen ammu jõudnud arusaamisele, et igal hästi väljakujunenud keelel on oma eriline väärtus ja ilu. [—] Ladina keelele annab erilise ilu ta ilusad plastilised sõnad, ta huvitav syntaks, ta konjunktiivide ja infinitiivide rohkus, ta omapärane nagu segipaisat sõnajärjestus ja isesugune stiil… [—] Mind veetles see peenuse ja elegantsi oreool, mis heljub prantsuse keele ja kultuuri ymber. …. see isesugune romaani keeltele omane nagu marmorlik plastilisus ja omaette jaunidus ning ilu, millist ei evi germaani ega slaavi keeled. [—] Aga ka saksa keel on omast kohast hea keel: nii rikka fraseoloogiaga, nii kohane abstraktteadustele, seejuures teiselt poolt kodukas, nii “anheimelnd”. …. Teatav kõlbelisuse ja soliidsuse vaim iseloomustab teda. Midagi on selles ka eesti keelele ja vaimule lähedast. [—] Soome keeles avaldub veel reljeefsemalt meie oma eesti keele yrgne omapärane vaim, hõng ja sisemine tämber. [—] Aga mulle näib, et eesti keelele on omane lihtne loomulikkus, vahest veelgi suurem kui soome ja saksa keelel (viimane on mõeldud muidugi oma lihtses koduses väljendusviisis). Aga teiselt poolt eesti keel, kui temas ykskord tarvitusse võetakse kõik tähtsad uuenduslikud vormid ja uued sõnad, võib tõusta varjundirikka väljenduse võimeni ja saada peeneks instrumendiks kirjanikule, teadlasele, tõlkijale.”
(IDEEPE 2. septembril 1942)