Antoine Chalvin (snd 1966) on eesti keele ja kirjanduse professor Pariisi Ida Keelte ja Kultuuride Instituudis (INALCO). Lisaks käesolevale raamatule on ta avaldanud Prantsusmaal muu hulgas eesti keele õpiku (2011, koos Malle Rüütli ja Katre Talvistega), setode ajalugu ja kultuuri käsitleva raamatu (2015) ning eesti keele grammatika (2023). Tema peatoimetamisel ilmus Eestis mahukas eesti-prantsuse põhisõnastik (2023). Ta on tõlkinud prantsuse keelde arvukaid eesti ilukirjanduslikke teoseid, sh „Kalevipoja“, Jaan Krossi, Viivi Luige ja Andrus Kivirähki romaane, Jaan Kaplinski ja Doris Kareva luulet ning Arvo Valtoni ja Mehis Heinsaare novelle. Antoine Chalvin oli ka eestikeelse Vikipeedia algataja ja esimene kaastööline.

Raamatut tutvustavad tagakaanel kaks seltsi liiget:

Keelekirgliku tudengi huvist seletamatule nähtusele – Aaviku radikaalsete uuenduste suhtelisele edukusele – seletuse leidmise vajadusest välja kasvanud, kõrvaltvaataja kõrgendikult võrdlevi silmi ja terit meeli kirjutatud, doktori kraadiga pärjatud metoodiline uurimus. Chalvin avab üksipulgi Aaviku läbimõeldud ja sidusa teooria, mis „ilmselgelt ei ole pälvinud väärilist tähelepanu“, ning näitab, milline on ajaloos üksikisiku roll, mis võib sündida olude õnnelikul kokkusattumisel ja mis on miinuse pluss. Just meie kirjakeel – koloniaal­keelena tekkinud, saksa pastorite saksa liistude järgi loodud misjonitööriist –, mida nii sakslased kui eestlased aegade jooksul on vorminud-verminud, mis aga seeläbi on vaba „„keele puutumatuse“ psühholoogilisest barjäärist“, võimaldas sellise paradoksaalse nähtuse sünni. Chalvin tõstab Aaviku kilbile: eesti keeluuendus on autori teada ainus süsteemne katse keelt estetiseerida, moodustades seeläbi omaette keeleuuenduse tüübi! Olgem Chalvini pärli eesti keelde tõlkimise üle hõiskamani rõõmsad!

Anu Lamp
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti professor,
näitleja ja tõlkija

Põhjalikem, mahukaim uurimus Johannes Aaviku keeleuuendusest avab seoseid eesti keele ajalooga ning ta elukäiguga toonaseis ühiskonnaoludes, ta ajendeid ja eesmärke. Autor näitab, kuidas maailmas ainulaadne Aaviku uuendustöö rajanes läbimõeldud süsteemil ja põhimõtteil, kuigi üksikasjus ilmnes ka ebajärjekindlust. Metoodiliselt on eritletud Aaviku uuendite levikut ja seda mõjutanud tegureid. Käsitlus avardab kindlasti Eesti üliõpilaste teadmisi, olgu eesti filoloogias ja keeleteaduses või muilgi keeleõppekavadel. Ühtlasi leiab siit igaüks põnevaid vaateid eesti keelde, selle arendamisse ja korraldamisse ‒ ent ka üldisemalt oivalise näite sellest, mida innovaatiline mõtleja võib saavutada kogu ühiskonna heaks.

Peep Nemvalts
Johannes Aaviku Seltsi esimees
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur,
teaduskeelekeskuse juhataja